Kemikaalide toksilise toime hindamine

Sissejuhatus

Kemikaalide laialdane kasutamine toob elustikule kaasa mitmeid ohte, sealhulgas võimalikke toksilisi toimeid. Kuidas tööstuslikult toodetud (aga ka loodusest hangitud) kemikaalid muutuvad elustikule toksilist toimet avaldavateks ohtlikeks saasteaineteks, on toksikoloogia seisukohast vaadeldav mitmeetapilise protsessina, mida on skemaatiliselt kujutatud joonisel 7.

Joonis 7. Kemikaalide kasutamist, elustikuga kokkupuudet ja sellest tulenevat toksilise toime kujunemist kirjeldav skeem

Joonisel 7 esitatud skeem on põhimõtteliselt kasutatav nii endogeensete (organismi normaalseks arenguks vajalike) kui ka eksogeensete ainete (organismi talituseks mittevajalike võõrainete) liikumise ja toimete jälgimiseks organismis. Kuna ökotoksikoloogias keskendume organismi normaalset talitust häirivatele ainetele, eelkõige toksilisi reaktsioone põhjustavatele kemikaalidele, siis endogeensete ainete problemaatikat käesolevas õppematerjalis ei käsitleta. Elustiku mis tahes vormide toksilise toime mehhanismides võib täheldada spetsiifilisi erisusi seoses elustiku väga ulatusliku diapasooniga – mikroorganismidest imetajateni. Sellegipoolest võime toimete uurimisel keskenduda kõige komplitseeritumas organismis – inimeses – toimuvate protsesside jälgimisele. Tagades kemikaalide kasutamisest tulenevate ohtude minimeerimise inimestele, võime üsna lootustandvalt vaadata ka elustiku kaitsele laiemas kontekstis – lihtsamatest eluvormidest keerukamateni.

Joonisel 7 on vasakpoolse noolega esile toodud kemikaalide toksilisuse põhjuse ja tagajärje paradoksaalne seos. Kuna pärast elustiku kokkupuudet kemikaaliga (põhjus) toimuvad protsessid, mis viivad toksilisuseni, kulgevad n-ö varjatult, organismi sees, siis tagajärg – toksiline toime – avaldub alles teatud aja pärast, kui kemikaal (või selle laguproduktid) on organismi kahjustavate tegevuste ahela kaudu sihtorgani tegevust mõjutanud. See muudabki kemikaalide toksiliste toimete uurimise keerukaks (milliseid protsesse siis kemikaal ikkagi organismis mõjutab?), rääkimata sellest, et ka bioloogiline materjal – elustik – võib kemikaalide toimele reageerida erinevalt isegi sama liigi piires.

Toodud skeemilt näeme, et kemikaalide kasutamine loob võimaluse nende kokkupuuteks elustikuga. Kuidas ja millal see aset leiab, sõltub väga paljudest asjaoludest.

Kemikaalide sattumine keskkonda lokaalsete avariide tagajärjel ning sellest tingitud kokkupuude elustiku mitmesuguste vormidega erineb mõnevõrra pideva foonilise saasteainete levikuga kaasnevast mõjust. Avariide korral on kokkupuute hindamine tavaliselt lihtsam, mis võib hõlbustada ka tagajärgede operatiivset ohjamist – juhul kui vajalikud vastuabinõud on põhjalikult läbi mõeldud ning omandatud. Keskkonnas saasteainetena levivate kemikaalide kokkupuudet elustikuga on märgatavalt raskem hinnata, veelgi keerulisem on saasteainete toksilisi toimeid kindlaks teha ja kontrolli alla saada.

Kui kemikaale kasutatakse ranges kooskõlas seadustes sätestatuga (nt REACH), peaks ohtlike kemikaalide sattumine keskkonda ja seega ka nende kokkupuude elustikuga olema praktiliselt ohututes piirides. Kui järjekindlalt aga õigusaktide nõudeid täidetakse ning nende täitmist kontrollitakse, sõltub inimfaktorist ja järelevalve tõhususest. Seega elustiku kaitse ohtlike kemikaalide toime eest ei sõltu pelgalt eeskujulikust seadusloomest ja seaduskuulekate kodanike tegevusest.