Polübroomitud bifenüüle on kasutatud plastmassides, elektriseadmetes, värvides ning tekstiili- ja kummitoodetes nende tulekindluse suurendamiseks. PBBde mõju organismidele sarnaneb PCDDde ja PCDFide omale. 2006. aastast on Euroopa Liidus keelatud kasutada neid elektroonikaseadmetes, USAs on nad osaliselt keelustatud alates 2008. aastast.
Kloororgaanilised insektitsiidid
Kloororgaaniliste insektitsiidide hulka kuuluvad mitmed struktuurilt, omadustelt ja kasutusviisilt erinevad putukamürgid. Siin mainime kolme peamist tüüpi: • DDT (diklorodifenüültriklooretaan) ja sarnased ühendid, • kloreeritud tsüklodieeninsektitsiidid (aldriin, dieldriin), • heksaklorotsükloheksaanid (lindaan).
Kloororgaanilised insektitsiidid on stabiilsed tahked ained, mis lahustuvad väga halvasti vees, aga väga hästi rasvades. Nad on enamasti väga püsivad ühendid ja need kolm tüüpi on kõik närvimürgid. DDT sünteesiti esmakordselt 1874. aastal. Esimene suurem läbimurre pestitsiidide kasutamises saabus 1939. aastal, kui Šveitsi keemik Paul Müller patenteeris DDT kui insektitsiidi. DDT võeti ühiskonnas vastu vaimustusega ning seda peeti imeliseks vahendiks, mis surus maha putukate poolt edasikantavad haigused ning võimaldas põllumeestel võita üleöö sõda nende saagi kahjustajate vastu. 1948. aastal sai Müller selle avastuse eest Nobeli preemia. DDT saavutas kiiresti ääretu populaarsuse ning algperioodil kasutati seda laialdaselt ja muretult. See leidis kasutust võitluses malaaria, tüüfuse ja teiste putukatega seotud inimhaiguste vastu. Intensiivne põllumajanduslik tarvitamine tõi aga vähehaaval DDT varjupooled üha selgemalt välja. DDT on looduses suure püsivusega, mullas on selle poolestusajaks 2¬¬–15 aastat, vees isegi kuni 150 aastat. Letaalne kontsentratsioon (LC50), mis näitab mürkaine sisaldust keskkonnas, kus 50% katseloomadest sureb, iseloomustab hästi ka DDT suurt toksilisust veeorganismidele. DDT LC50 (96 h) on näiteks vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) puhul < 10 µg/l. Hiljem avastati ka selle aine omadus akumuleeruda toiduahelas, mis viis selleni, et tööstusriigid hakkasid üksteise järel DDT kasutamisest loobuma. Eestis keelustati DDT kasutamine ametlikult 1968. aastal, kuid tegelikult tarvitati seda hiljemgi.
DDT jälgi leitakse looduses üle maailma veel tänapäevalgi, kuigi seda enam aastaid ei kasutata. Ka bioakumulatsioonivõime on avaldunud kõige selgemini DDT puhul: merevees, kus DDT sisalduseks hinnati 0,00003 mg/kg, avaldus DDT toiduahela tipus olevates lindudes juba 25 mg/kg kontsentratsiooniga. DDT kasutamise tippaeg oli 1960ndatel aastatel (hinnanguliselt 80 000 t aastas). 1962. aastal avaldas USA merebioloog Rachel Carsoni raamatu “Hääletu kevad” („Silent Spring“), kus ta esitles esmakordselt laiale avalikkusele toksiliste ainete bioloogilise mitmekordistumise ideed DDT näitel. Aastatel 1970–1980 keelustati DDT põllumajanduslik kasutamine enamikus arenenud riikides, kuid mõned maad tarvitavad seda siiani, peamiselt malaariat levitavate sääskede tõrjeks. Kloororgaanilised ühendid on selgroogsetele mõõdukalt toksilised, kusjuures veeorganismidele rohkem kui maismaaloomadele. Mitmed neist on ökoöstrogeensete omadustega, olles närvi- ja endokriinsüsteemi mürgid. Samuti on nad kantserogeensete omadustega.
