Kemikaaliga kokkupuutele järgnevad protsessid
Kui elustik on toksikandiga kokku puutunud, hakkavad kemikaaliga elustikus toimuma protsessid, mille kulgu (üksikuid etappe) ja tagajärgi ei saa visuaalsete meetoditega enamikul juhtudel jälgida, protsesside kohta saab informatsiooni vaid erilisi uuringuid ja analüüsimeetodeid kasutades. Ennetusabinõud kemikaalide toksiliste toimete avastamisel käivad käsikäes toksikoloogide kasutuses olevate uurimisvõimalustega.
René Truhaut (1909–1994, Prantsuse Teaduste Akadeemia tegevliige) võttis aastal 1969 kasutusele ökosüsteemidega seostuva toksikoloogia valdkonna tähistamiseks termini „ökotoksikoloogia“, mille määratles kui toksikoloogia haru, mis tegeleb ökosüsteemidele (loomastik, sh inimene, taimestik ja mikroorganismid) mõjuvate looduslike või sünteetiliste saasteainete toksiliste toimete uurimisega integreeritud kontekstis. Ta on kirjutanud: „Toksikoloogia võtmefiguurideks ei ole mitte praktiseerivad toksikoloogid, vaid keemikud, kes suudavad analüütiliselt täpselt avastada ja määrata toksiliste ainete kaduvväikseid koguseid, millel on toksikoloogias oluline tähtsus“. Siit tulenebki tänapäeva toksikoloogia üks olulisemaid arengusuundi – analüütilise keemia võimekuse suurenemine avastada ka nanomõõtmetes ja -kogustes kemikaale, mille toksilisi toimeid pole olnud võimalik varasemates uuringutes märgata. Samas liigub ühiskonna tehnoloogiline areng üha uute ja põnevamate omadustega kemikaalide väljatöötamise suunas, mis omakorda sunnib toksikoloogilisi uuringuid samuti suunduma üha uutesse valdkondadesse, näiteks nanotoksikoloogiasse.
Kemikaali toksilise toime tagajärjed võivad aga olla juba paljudel juhtudel märgatavad või diagnoositavad, näiteks lehtede kärbumine happevihma toimel, vähkkasvaja teke kantserogeense saasteaine toimel või taimede kasvu pidurdumine.
Selleks, et hakata uurima ohtliku kemikaali mõju elustiku normaalsele arengule, tuleb anda hinnang kokkupuute järel organismis toimuvatele protsessidele: • kemikaali sisenemisele organismi (imendumine, absorptsioon), • jaotumisele organismis (liikumine vere- ja lümfiringe kaudu eri organiteni), • biotransformatsioonile ehk metabolismile ning • kemikaali ja selle metaboliitide (laguproduktide) eritumisele organismist.
Nende nelja protsessi tähistamiseks kasutatakse eestikeelses kirjanduses akronüüme IJBE (imendumine, jaotumine, biotransformatsioon, eritumine) või IJME (imendumine, jaotumine, metabolism ja eritumine). Ingliskeelne enamkasutatud akronüüm IDBE on saadud terminitest „Intake“, „Distribution“, „Biotransformation“ ja „Excreation“. Jäädes toksikoloogia valdkonda, võime defineerida, et eespool loetletud protsessid on seotud ohtlike kemikaalide (võõrainete ehk toksikantide) liikumisega elustikus ja seda osa toksikoloogias nimetatakse toksikokineetikaks.
