Reproduktiivtoksilisus
Reproduktiivtoksilisust põhjustavad ained on eespool nimetatud CLP-määruse alusel klassifitseeritud samuti kolme kategooriasse ja nende tunnused on määratud järgmiselt:
- kategooria reproduktiivtoksilised ained on need, mis teadaolevalt põhjustavad inimesel kas sigivus- või arenguhäireid;
- kategooria reproduktiivtoksiliste ainete hulka arvatakse need ained, mida tuleks käsitleda sigivus- või arenguhäirete põhjustajatena, sest selle kohta on piisavalt tõendeid, et nendel ainetel vastav toime eksisteerib (kas loomkatsetes saadud üheselt tõlgendatavate andmete põhjal või muu asjakohase teabe alusel);
- kategooria reproduktiivtoksilised ained on need, mis potentsiaalselt võivad olla kas sigivus- või arenguhäireid põhjustavad. Nende liigitamiseks teise kategooriasse on ebapiisavalt teavet, kuid loomkatsetes on saadud küllaldaselt tõendeid, et kahtlustada vastavaid aineid reproduktiivtoksilisuses.
Reproduktiivtoksilisuse valdkonnas on tehtud väga põhjalikke uuringuid, et hankida teavet võimalike reproduktiivtoksiliste ainete toime kohta. Ühendid, mille üldnimetuseks on endokriinsed häirijad (endocrine disruptors), võivad põhjustada häireid inimese ja loomade reproduktsioonisüsteemi toimimises. Kuna suurem osa endokriinseid häirijaid on saasteainetena sattunud meid ümbritsevasse keskkonda, seostatakse mitmete toksikantide toimet elustiku reproduktiivfunktsioonile just nende ühenditega. On kindlaks tehtud seosed mitmete paljunemisfunktsiooni mõjutavate organite häirumise ja organismide kokkupuute vahel selliste ühenditega nagu DDT, dioksiinid ja polüklooritud bifenüülid (PCB-d). Saastajate levik on põhjustatud inimtegevusest ja seetõttu on selliste saasteainete toime uurimine väga aktuaalne. On kirjeldatud, et need ühendid toimivad näiteks östrogeeni matkijana või esinevad antiöstrogeeni või antiandrogeenina. Hormonaalse tasakaalu rikkumine selliste ainete tõttu põhjustab organismis füsioloogilisi ja patoloogilisi häiringuid, mis viivadki reproduktiivtoksiliste tagajärgedeni.
