Välise doosi all mõeldakse toksikandi koguhulka, millel on kokkupuude organismiga (eksponeeritud doos). Doos, mis on sisenenud organismi ja hakkab organismis levima, kannab nimetust absorbeerunud ehk sisemine doos. Organismi seisukohalt on aga kõige olulisem see toksikandi kogus, mis asub kohas, kus see avaldab kahjulikku mõju. Seda toksikandi kogust võivad mõjutada jaotumisprotsessis toimuvad metaboolsed protsessid, mis vähendavad absorbeerunud doosi.
Aine reaalset jõudmist toksilise toime avaldumise paika organismis mõjutab seega biosaadavus. Biosaadavus on defineeritud välise doosi osana, mis transporditakse organismi sisenemise kohast üldisesse ringesse lähteühendi kujul. Kuna toksikoloogilistes uuringutes kasutatakse väga erinevaid testorganisme (mikroorganismidest hiirte, jäneste jt imetajateni), siis dooside võrdlemise hõlbustamiseks on kasutusele võetud toksikandi (uuritava kemikaali) kogus milligrammides (või grammides) testorganismi kehakaalu ühiku (nt kg) kohta – mg /kg BW (BW – body weight).
