Nanoosakesed
Nanoosakeste hulka arvatakse orgaanilised või mineraalsed ained, mis on väiksemad kui 100 nm. Nad võivad olla nii loodusliku kui ka antropogeense päritoluga. Paljud nanoosakesed on inimese poolt sünteesitud. Viimaste hulka kuuluvad näiteks: 1) süsinik-nanotorud, 2) fullereenid, 3) metallilised nanoosakesed (hõbe, vask, kuld), 4) metallioksiidide nanoosakesed (titaanoksiid, tsinkoksiid, vaskoksiid), 5) dendromeerid, 6) kvantpunktid. Nanoosakesi toodetakse tänapäeval tööstuslikes mahtudes ja nende tootmine kasvab pidevalt. Tarbekaupades kasutatakse nanoosakestest enim hõbedat, süsinikku ja titaani. Nanoosakeste toksilisuse kohta andmeid napib, kuid uuritutest kõige toksilisemad on nano-ZnO ja nano-Ag. Samuti on väga toksilised fullereenid. Nanoosakesed satuvad organismi enamasti endotsütoosi teel. Kuna endotsütoosi teel jõuavad rakku mitmed olulised ained, nagu näiteks lõhna- ja maitsestiimulained, siis nendega kaasneb ka toksiliste nanoosakeste sattumine rakku.
Joonis 6. Fullereeni (vasakul) ja süsinik-nanotoru struktuurinäidised (Wikipedia)
