Radioaktiivsed isotoobid
Kõik me oleme pidevalt kosmilise taustradiatsiooni ja looduslike radioaktiivsete isotoopide lagunemise tulemusena tekkiva kiirguse mõju all. Mõned uurijad on arvamisel, et selline taustkiirgus suurendab DNA parandamise mehhanisme. Teised aga ütlevad, et ei ole olemas ohutut radiatsioonitaset. Looduslik radiatsioonitase sõltub suurel määral kohalikust geoloogilisest eripärast. Üks kõige tähtsam looduslik radiatsiooniallikas on gaasiline radoon, mis koguneb halvasti ventileeritud ruumidesse. Selle, kui ohtlik on radioaktiivne isotoop organismile, määravad kolm faktorit: 1) radioaktiivse isotoobi lagunemise iseloom ja intensiivsus, 2) isotoobi poolestusaeg, 3) radioaktiivse elemendi biokeemilised omadused. Mõned radioaktiivsed isotoobid on elusorganismidele eriti ohtlikud, kuna läbivad samu biokeemilisi teid, mida stabiilsed isotoobidki. Näiteks 80% kogu inimkehas olevast joodist paikneb kilpnäärmes. Kui radioaktiivset joodi neelatakse sisse, koguneb see samuti kilpnäärmesse ja võib esile kutsuda selle kasvajaid. On andmeid, et Tšernobõli lähedal elavatel inimestel on kilpnäärme kasvajate esinemissagedus oluliselt kasvanud. Näiteks radioaktiivne Cs-137 läbib organismis samu teid, mida organismile oluline element kaalium. St-90 aga läbib teid, mida läbib kaltsium.
Soovitatav kirjandus: C. H. Walker, S. P. Hopkin, R. M. Sibly, D. P. Peakall (2003). Principles of Ecotoxicology. Second EditionTylor & Francis. 209 lk.
