Allikate jaotus saasteainete looduskeskkonda liikumise alusel
Saasteainete looduskeskkonda jõudmise viise võib nende ulatusest lähtuvalt liigitada üldiselt kaheks:
• punktallikad, mis on ruumiliselt konkreetselt piiritletavad kohad. Näiteks puhastite väljalasud, korstnad ja teised nn toruotsad. Punktallikate hulka kuuluvad ka prügilad ning muud jäätmekäitlusobjektid. Punktallikaid on lihtsam kontrollida ning nende suhtes ohtlike ainete loodusesse sattumise vähendamiseks meetmeid rakendada;
• hajaallikad, mis on ruumiliselt raskesti piiritletavad. Saastuse tekkekoht ei ole tuvastatav ja võib paikneda kaugel piirkonnast, kuhu saasteained lõpuks kanduvad. Hajaallikaid on raske kontrollida. Hajutatud saastuse eemaldamine on tehnoloogiliselt keerukas ja kallis. Hajaallikateks on näiteks põllumajandus (pritsitakse taimekaitsevahendid suurtele aladele), transport (autod, laevad, lennukid jne), väikesed küttekolded, põlengud ja tooted (kasutamisel tootest eralduvad ained).
Varem moodustasid tööstusallikad olulise osa ohtlike ainete heitmetest. Praeguseks on punktallikate suhtes rakendatud mitmesuguseid saaste vähendamise meetmeid, näiteks lokaalsete puhastusseadmete, filtrite ja parimate võimalike tehnikate kasutamine. Kõik see on tunduvalt vähendanud tööstusest pärinevate heitmete hulka ja suurendanud hajutatud allikate osakaalu koguheitmes.
Punktallikate puhul on enamasti vastuvõtvaks keskkonnaosaks õhk (nt põletamine) või vesi (nt heitveeväljalasud ja kogutud sademeveed). Reoveepuhastusprotsesside käigus koguneb settesse püsivaid saasteaineid. Saasteainete kõrgenenud kontsentratsioonid reoveesettes kujutavad ohtu, kui setet taaskasutada pinnasetäitematerjali või väetisena ja selle tulemusel pinnas reostatakse. Otse pinnasesse satub punktallikatest ohtlikke aineid enamasti õnnetuste tagajärjel, kuid lubatud on ka heitvee juhtimine pinnasesse. Hajaallikate mõju suurenemist põhjustab paljude ohtlike ainete kasutus laiatarbetoodetes (elektroonikatooted, plastid, autod, säästupirnid, ravimid jne). Keskkonna hea seisundi tagamisel on uueks väljakutseks vähendada toodetest nende tarvitamise jooksul eralduvate ohtlike ainete keskkonda sattumist.
Joonis 24. Lihtsustatud aineringlus inimkasutuse ja keskkonna vahel
