2011. aastal kehtivas kemikaaliseaduses käsitatakse kemikaalina ainet või valmistist, mis on kas looduslik või saadud tootmismenetluse teel.
Aine on kemikaaliseaduses defineeritud kui looduslik või tootmismenetluse teel saadud keemiline element või keemiline ühend koos püsivuse säilitamiseks vajalike ja tootmismenetlusest johtuvate lisanditega, välja arvatud lahustid, mida on võimalik ainest eraldada, mõjutamata aine püsivust või muutmata selle koostist.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008 määruses nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006, on kasutusele võetud mõiste „segu”, mis on samas tähenduses nagu senini õigusaktides kasutatud mõiste “valmistis”. Segu on määratletud kui kahest või enamast ainest koosnev segu või lahus.
Kemikaal identifitseeritakse aine nimetuse ja Euroopa kaubanduslike keemiliste ainete loetelu (European Inventory of Existing Commercial Chemical Substances, EINECS) ja Euroopa uute keemiliste ainete loetelu (European List of Notified Chemical Substances, ELINCS) alusel või Chemical Abstracts Service’i (CAS) numbriga. Aine nimetus peab iseloomustama selle koostist ja struktuuri. Üldine ohtlike kemikaalide definitsioon esitatakse kemikaaliseaduses. Selle kohaselt on ohtlik kemikaal, mis oma omaduste tõttu võib kahjustada tervist, keskkonda või vara. Kemikaali ohtlikuks liigitamise alused on määratud eri õigusaktides, mida käsitletakse peatükis Reet (link Reeda õigusaktide peatükile).
Inimesed on tootnud rohkem kui 100 000 kemikaali, mida looduses tavapäraselt ei esine. Keskkonda sattudes muutuvad kemikaalid meid ohustavateks saasteaineteks (link Mailise ptk, 1. Ohtlike ainete allikad). Samuti võivad inimestele ja muudele organismidele ohtlikuks osutuda loodusliku päritoluga ained. Oluline on teada, kuidas ained keskkonnas levivad, kas lagunevad või akumuleeruvad, ning kuidas nad mõjutavad inimese tervist ja ökosüsteemide toimimist.
