Toksiliste ainete mõju populatsiooni ja koosluse tasemel
Toksiliste ökokatastroofide (naftareostused, jäätmehoidlate õnnetused jm) tulemusena hukkuvad tihtipeale terved kooslused. Nii juhtus 1989. aastal Alaskal Exxon Valdezi nimelise naftatankeri karile sõitmise tagajärjel, mil keskkonda vabanes 41 000 tonni toornaftat (nt meie Loode-Eesti naftareostuse puhul räägiti maksimaalselt 40 tonnist kütteõlist). Exxon Valdezi reostusest pole praeguseni taastunud kohalikud kormoraniliigid, mereimetajad ja Vaikse ookeani heeringas, mis oli kohalike inimeste põhiliseks sissetulekuallikaks. Sellistel puhkudel mõjutab toksiline reostus akuutselt mitmeid, kui mitte kõiki ökosüsteemi liike. Igapäevase pideva kokkupuute tulemusena niivõrd kiiret vastust ökosüsteemis üldjuhul ei teki – nii võibki kokkuvõtvalt öelda, et kõrgemal kui organismi tasemel on tegemist pikaajalise toksilise aine mõju all olemise tulemustega .
Nõva naftareostuse puhul oli tegemist ökokatastroofiga, kus ligi 40 tonni rasket kütteõli kahjustas liike imetajatest selgrootuteni. Limnoloogiakeskuse vanemteadur Arvo Tuvikene käis kohapeal proove kogumas
Sellised mõjud avalduvad tihtipeale viibeajaga, pärast subletaalset kokkupuudet toksilise ainega. Juba eespool mainitud füsioloogilised mõjud sigimisele, allasurutud kasvutempo, aga ka vähenenud konkurentsivõime toidu leidmisel – kõik need viivad just pikas perspektiivis populatsiooni arvukuse languseni.
Doominoefektilaadne mõju avaldub populatsioonis võtmeliikide kadumise kaudu. Võtme- ehk päiskiviliikideks on ökosüsteemi jaoks asendamatud liigid, näiteks mereimetajate põhitoidus ookeanides – krill. Tihtipeale on võtmeliikideks aga hoopis tippkiskjad, kes hoiavad ökosüsteemi kesksete konsumentide arvukust kontrolli all. Pole raske ette kujutada, mis toimuks ookeanis krilli kadumisel või Aafrika savannis kiskjate hukkumisel.
Alati ei pea koosluse kadumiseks midagi sealsete liikidega juhtuma, piisab elupaikade hävimisest. Toksiliste ainetega reostatud pinnas või naftaga kaetud veekogu põhjasetted muudavad elupaiga liikidele elamiskõlbmatuks. Kui näiteks reostunud merelahes kaovad bentose elustiku jaoks sobivad elupaigad, siis mõjutab see läbi toitumisahela kõiki teisi ökosüsteemi liike, ka siis kui kõrgemate kalade jaoks oleksid vees sisalduvad toksiliste ainete kontsentratsioonid vastuvõetavad.
