Toksiliste ainete peamised klassid
Arvo Tuvikene ja Irina Zemit
Mitmeid aineid, lihtsast anorgaanilisest ioonist kuni kompleksse orgaanilise molekulini, käsitatakse toksiliste ainetena. Käesolevas peatükis tuuakse näiteid toksiliste ainete klassidest, samuti antakse lühiülevaade nende levikust ja omadustest. Metallorgaanilisi ühendeid, mis on rasvlahustuvad ja käituvad keskkonnas pigem orgaaniliste ühenditena, käsitletakse metallide peatükis.
Anorgaanilised toksilised ained
Metallid
Keemikud nimetavad metallideks elemente, millel on iseloomulik metalne läige, mis on head elektrijuhid ja mis enamasti astuvad keemilistesse reaktsioonidesse kui positiivsed ioonid. Kuigi paljusid metalle peetakse toksilisteks, ei tohi unustada, et kõik metallid on looduslikud ained, mis on eksisteerinud meie planeedil selle tekkimisest alates. Erandi moodustavad inimese poolt tuumareaktsioonides saadud radioisotoobid. Maailmas on teada mõned näited keskkonna reostumise kohta metallidega, mis on tekkinud loodusliku maagi lagunemisel ja sealt metallide väljaleostumisel. Enamasti põhjustab metallireostust kas maakide kaevandamine või sulatamine. Samuti satuvad metallid keskkonda kütuste põletamisel, olme- ja tööstusheitvetega, kaevandustest ja metallurgiatööstusest ning põllumajandusest (pestitsiidid). Inimtegevus on valdav kaadmiumi, plii, tsingi ja elavhõbeda keskkonda sattumise põhjus (inimese osatähtsus 66–97%), samas näiteks mangaan jõuab keskkonda peamiselt looduslikul teel. Paljud metallid (nt tsink, vask, raud) on teatud kontsentratsioonides hädavajalikud organismi normaalseks funktsioneerimiseks, kuid vajalikkuse läve ületamisel muutub aine organismile kahjulikuks (vt joonis 1).
Joonis 1. Nii vajalikud kui ka mittevajalikud metallid muutuvad organismidele ohtlikuks teatud kontsentratsiooni ületamisel (E – organismi elujõulisus, Kv – vajaliku aine kontsentratsioon, Kmv – mittevajaliku aine kontsentratsioon, v – võimalik vajadus üliväikestes kogustes)
Kui räägitakse metallidest kui keskkonna reostajatest, kasutatakse sageli terminit „raskmetallid“. Tänapäeval on väga palju erinevaid raskmetallide klassifikatsioone. Puhtalt keemilises tähenduses oleks korrektne nimetada rasketeks neid metalle, mille tihedus on suurem kui 5 g/cm3, kuid keskkonnaprobleeme käsitlevates töödes nimetatakse tavaliselt raskmetallideks kõiki metalle, mis on elusorganismidele toksilised, olenemata nende tihedusest, aatommassist jms (nt alumiiniumi tihedus on kõigest 1,5). Mittevajalikud metallid, näiteks elavhõbe või kaadmium, võivad organismi sattudes takistada organismile vajalike metallide (nt vask, tsink) kättesaadavust, tõrjudes teatud ensüümvalkudest olulised metallid välja. Tsink on rohkem kui 150 ensüümi oluline komponent. Metallid ei allu biodegradatsioonile, st organismid ei suuda neid lagundada ja nad akumuleeruvad organismides. Mida kõrgemal toiduahela tasemel organism asub, seda suurem on temas toksiliste metallide sisaldus – seda nimetatakse biomagnifikatsiooniks. Organismidel on siiski võime metallide kahjulikku mõju leevendada või kõrvaldada – detoksifikatsioon organismides toimub peamiselt aktiivsete metallide „peitmise“ teel valkude koostisse. Sellised valgud on näiteks metallotioneiinid, mis omavad hulgaliselt metalle siduvaid sulfurhüdrüül (SH) rühmi.
Puhtal kujul on metallid suhteliselt inertsed ja sageli vähetoksilised. Paljude metallide toksilisus suureneb oluliselt, kui nad seonduvad orgaaniliste liganditega, st moodustavad metallorgaanilised ühendid. Need ühendid, näiteks metüülelavhõbe, etüülplii või tributüültina, on väga lipofiilsed ning läbivad kergesti rakumembraane, mis laseb neil hõlpsasti levida kõikjale organismis. Metallorgaanilised ühendid on väga toksilised ja neil on suur bioakumuleerumisvõime. Sattudes organismi, võivad nad muuta valkude koostist, rikkuda osmoregulatsiooni, löögi alla võivad sattuda nii endokriin- kui ka närvisüsteem. Mitmetel metallorgaanilistel ühenditel on kantserogeensed omadused.
Üks traagilisemaid näiteid keskkonna reostamisest metallorgaaniliste ühenditega on seotud Jaapani tööstuslinna Minamataga. Aastakümnete jooksul (1932–1968) lasi kohalik ettevõte Minamata lahte tööstusjäägina tekkiva elavhõbeda. Anaeroobsetes tingimustes moodustusid metallilisest elavhõbedast bakterite toimel selle metüülühendid. Toimus kiire bioakumulatsioon ja -magnifikatsioon. Kuna kohaliku elanikkonna peamiseks toiduks on aastasadade jooksul olnud lahest püütud kala, avaldus 1956. aastal inimeste massiline mürgistus. Alles kolme aasta pärast selgus, et selle põhjuseks oli elavhõbe. Haigus nimetati koha järgi Minamata sündroomiks. Samalaadse ohu tekkimist prognoositakse tänapäeval Amazonase ökosüsteemis, kus jõesetetesse on aastate jooksul ladestunud hulganisti kohalikest kullakaevandustest pärit kulla rikastamiseks kasutatud elavhõbedat (vaata ka peatükki „Toksiliste ainete toime inimesele”). .
Anioonid
Mõned anorgaanilised ained on vähetoksilised, kuid tekitavad siiski keskkonnas probleeme, kuna neid satub sinna väga suurtes kogustes. Sellisteks anioonideks on näiteks nitraadid ja fosfaadid, mis veekogudesse sattudes võivad esile kutsuda eutrofeerumist ja sellega kaasnevaid veeõitsenguid (vaata ka peatükki „Sinivetikate toksiinid”). See omakorda võib põhjustada veesambas hapnikusisalduse järsku vähenemist. Vee madal hapnikusisaldus võib muuta mitmed toksilised ained organismidele kättesaadavamaks. Näiteks on organismid sunnitud sellisel juhul pumpama üle oma respiratsioonipindade rohkem vett, et tagada vajalik hapnikukogus. Sellega kaasneb aga, et üle respiratsioonipindade liigub ka oluliselt rohkem toksilisi aineid ja rasvlahustuvad ained satuvad sealt hõlpsasti organismi. Näiteks põllumajanduses kasutatavad suured nitraadikogused võivad teatud tingimustes palju kurja tekitada. Anaeroobsetes tingimustes võib nitraat üle minna nitritiks, mis omakorda võib moodustada inimeste ja loomade vere hemoglobiiniga suhteliselt püsivaid komplekse, mida kutsutakse methemoglobiiniks. See kompleks vähendab hemoglobiini hapnikusidumisvõimet. Methemoglobineemia võib olla eriti ohtlik väikelastele. Samuti on täheldatud kalamajandites kalade suurt suremist methemoglobineemia tagajärjel.
Orgaanilised toksilised ained
Orgaanilisteks nimetatakse suurt hulka ühendeid, mis sisaldavad süsinikku. Mõned lihtsamad molekulid, nagu CO ja CO2, ei kuulu orgaaniliste ainete hulka. Orgaanilised toksilised ained on enamasti sünteetilised ehk antropogeenset päritolu. Erandiks on näiteks polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAHid), mida leidub ka looduses.
Süsivesinikud
Süsivesinikud on lipofiilsete ja hüdrofoobsete omadustega ühendid, mis koosnevad ainult süsinikust ja vesinikust. Mõned madala molekulmassiga süsivesinikud on gaasid (nt metaan, etüün), aga enamik süsivesinikke on vedelad või tahked ühendid. Neid jagatakse kahte suurde rühma: 1) alkaanid, alkeenid ja alküünid, 2) aromaatsed süsivesinikud.
Alkaanide struktuuris on ainult üksiksidemed. Nad võivad olla kas lineaarsed (üldvalem CnH2n+2) või tsüklilised (üldvalem CnH2n, n>2) ühendid. Alkeenide molekulis on kaksiksidemed (üldvalem CnH2n). Alküünide molekulis on kolmiksidemed (üldvalem CnH2n-2).
Aromaatsete süsivesinike omapäraks on see, et nende struktuuris on vähemalt üks benseenituum. Mitut benseenituuma sisaldavad ühendid on polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (joonis 2).
Süsivesinikud on fossiilsete kütuste koostisosad. PAHid on neist kõige toksilisemad ja mõned on kantserogeensete ning mutageensete omadustega. Kuna süsivesinikud on looduslikud ühendid ja eksisteerivad maakeral juba miljoneid aastaid, siis on elusorganismidel tekkinud nende lagundamise mehhanismid. Sageli aga PAHid metabolismi käigus bioaktiveeruvad ehk nende toksilisus kasvab. Samas tänu sellele, et PAHid on biolagundatavad, ei toimu toiduahelas nende biomagnifikatsiooni (vaata ka „Toksiliste ainete biokeemilised ja füsioloogilised mõjud”).
Joonis 2. Mõnede PAHide struktuurvalemid
PAHid satuvad keskkonda peamiselt järgmistest allikatest: • fossiilse kütuse mittetäielik põlemine, sh põlevkivi põlemine, • nafta lekkimine, • tööstusheitvete juhtimine looduslikesse veekogudesse, • nafta looduslik immitsemine merepõhjast.
PAHid põhjustavad organismidel peamiselt: • turseid ja kasvajaid, geneetilisi kahjustusi, sh järglastel, • kaladel lõpuste kahjustusi, • maksa arenguhälbeid, • paljunemishäireid (käituvad ökoöstrogeenidena), • kasvuhäireid, • naha ja luustiku deformeerumist, • loodete väärarengut.
Põlevkivi kaevandamine ja töötlemine toob kaasa mitmete toksiliste ainete, sealhulgas polütsükliliste aromaatsete süsivesinike, fenoolide ja raskmetallide sattumise keskkonda (Foto: A. Tuvikene)
Polüklooritud bifenüülid (PCBd) Polüklooritud bifenüülid on sünteetilised kemikaalid, mis on stabiilsed, suhteliselt inertsed, vähelenduvad viskoossed vedelikud. Neid on kasutatud dielektrikutena, jahutusvedelikena, määrdeainete ja värvide koostises. Kokku on 209 võimalikku PCB teisendit (vt joonis 3) ja neist umbes 120 sisaldub tööstuslikult toodetud produktides, nagu Aroclor 1254, Aroclor 1260, Clophen A60. Kaks viimast numbrit nende ainete nimedes viitavad kloori protsentuaalsele sisaldusele PCB segudes. PCBsid kasutati varem mitmesugustel eesmärkidel: dielektrilistes lahustes, määrdeainetes, vaakumpumpade vedelikes, plastitsiididena värvides ja koopiapaberite valmistamisel.
Joonis 3. Polükloreeritud bifenüüli struktuurvalem C12H10-xClx
Hüdrofoobsuse ja lipofiilsuse tõttu akumuleeruvad nad kiiresti rasva sisaldavates kudedes. PCBd on keskkonnas väga püsivad ja bioakumuleeruvad ning bioloogiliselt mitmekordistuvad (biomagnifikatsioon). 1970ndatel aastatel hakati nende kasutamist piirama, kuid juba tarvitusel olnud seadmetes lubati kasutada edasi. Alates 31. detsembrist 2010 ei tohi Eestis kasutusel olla enam ühtegi üle 5 dm3 PCBsid sisaldavat seadet. Tihti satuvad need ühendid keskkonda jäätmete hooletu käitlemise tagajärjel ja tänapäeval leidub PCBsid igal pool – nii õhus, vees, pinnases kui ka elustikus. Nad tekitavad organismidele maksa-, seedetrakti- ja nahakahjustusi, rikuvad endokriin-, paljunemis-, närvi- ja immuunsüsteemi tööd. Nad on ka võimalikud kantserogeenid.
Polüklooritud dibensodioksiinid (PCDDd) ja polüklooritud dibensofuraanid (PCDFid)
Dioksiine ei toodeta spetsiaalselt, nad tekivad kõrvalsaadustena teiste kemikaalide sünteesil ning PCBde põletamise ja vale käitlemise tagajärjel. Sageli võivad nad tekkida klorofenoolide liitumise tagajärjel tööstuslike jäätmete hoiustamiskohtades.
2,3,7,8-tetraklorodibensodioksiin (vt joonis 4) on levinuim dioksiinide esindaja ja mugavuse mõttes kutsutakse teda sageli lihtsalt dioksiiniks. Kokku on 75 PCDD teisendit. Need ained on väga stabiilsed ja lahustuvad vees väga halvasti (vähem kui 1 µg/l 20°C juures), samuti on nad piiratud lahustuvusega enamikus orgaanilistes lahustites.
Joonis 4. 2,3,7,8-tetraklorodibensodioksiin
PCDDde jääke leidub keskkonnas laialdaselt. Kõrgemad kontsentratsioonid on veekeskkonnas, eriti kalades ja kalatoidulistes lindudes. Dibensofuraanid (PCDFid, vt joonis 5) sarnanevad päritolult ja struktuurilt PCDDdele. Neil on palju teisendeid ja nagu dioksiinidki, tekivad dibensofuraanid kõrvalsaadustena teiste ainete käitlemise tagajärjel. Üldiselt saavad nad dioksiinidest vähem tähelepanu, kuna ei tekita nii raskeid keskkonnaprobleeme (vaata ka peatükki „Toksiliste ainete toime inimesele”).
Joonis 5. 2,3,7,8-tetraklorodibensofuraani struktuurivalem
PCDDdel ja PCDFidel on oluline mõju elustikule. PCDDd ja PCDFid kogunevad rasva sisaldavatesse kudedesse. Jõudnud toidu kaudu inimese organismi, võivad nad tekitada nahakahjustusi, maksa talitluse häireid, organismi üldist nõrkust ja kehakaalu järsku vähenemist. Sageli kahjustavad nad immuun-, endokriin- ja närvisüsteemi talitlust ning on kantserogeensete omadustega, olles just maksavähi põhjustajaks. PCDDde ja PCDFide sisalduse tõttu peetakse inimesele ohutuks tarbida Läänemere kaladest 0,5 kg räime või 100 g lõhet nädalas.
Polübroomitud bifenüülid (PBBd) Polübroomitud bifenüüle on kasutatud plastmassides, elektriseadmetes, värvides ning tekstiili- ja kummitoodetes nende tulekindluse suurendamiseks. PBBde mõju organismidele sarnaneb PCDDde ja PCDFide omale. 2006. aastast on Euroopa Liidus keelatud kasutada neid elektroonikaseadmetes, USAs on nad osaliselt keelustatud alates 2008. aastast.
Kloororgaanilised insektitsiidid
Kloororgaaniliste insektitsiidide hulka kuuluvad mitmed struktuurilt, omadustelt ja kasutusviisilt erinevad putukamürgid. Siin mainime kolme peamist tüüpi: • DDT (diklorodifenüültriklooretaan) ja sarnased ühendid, • kloreeritud tsüklodieeninsektitsiidid (aldriin, dieldriin), • heksaklorotsükloheksaanid (lindaan).
Kloororgaanilised insektitsiidid on stabiilsed tahked ained, mis lahustuvad väga halvasti vees, aga väga hästi rasvades. Nad on enamasti väga püsivad ühendid ja need kolm tüüpi on kõik närvimürgid. DDT sünteesiti esmakordselt 1874. aastal. Esimene suurem läbimurre pestitsiidide kasutamises saabus 1939. aastal, kui Šveitsi keemik Paul Müller patenteeris DDT kui insektitsiidi. DDT võeti ühiskonnas vastu vaimustusega ning seda peeti imeliseks vahendiks, mis surus maha putukate poolt edasikantavad haigused ning võimaldas põllumeestel võita üleöö sõda nende saagi kahjustajate vastu. 1948. aastal sai Müller selle avastuse eest Nobeli preemia. DDT saavutas kiiresti ääretu populaarsuse ning algperioodil kasutati seda laialdaselt ja muretult. See leidis kasutust võitluses malaaria, tüüfuse ja teiste putukatega seotud inimhaiguste vastu. Intensiivne põllumajanduslik tarvitamine tõi aga vähehaaval DDT varjupooled üha selgemalt välja. DDT on looduses suure püsivusega, mullas on selle poolestusajaks 2¬¬–15 aastat, vees isegi kuni 150 aastat. Letaalne kontsentratsioon (LC50), mis näitab mürkaine sisaldust keskkonnas, kus 50% katseloomadest sureb, iseloomustab hästi ka DDT suurt toksilisust veeorganismidele. DDT LC50 (96 h) on näiteks vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) puhul < 10 µg/l. Hiljem avastati ka selle aine omadus akumuleeruda toiduahelas, mis viis selleni, et tööstusriigid hakkasid üksteise järel DDT kasutamisest loobuma. Eestis keelustati DDT kasutamine ametlikult 1968. aastal, kuid tegelikult tarvitati seda hiljemgi.
DDT jälgi leitakse looduses üle maailma veel tänapäevalgi, kuigi seda enam aastaid ei kasutata. Ka bioakumulatsioonivõime on avaldunud kõige selgemini DDT puhul: merevees, kus DDT sisalduseks hinnati 0,00003 mg/kg, avaldus DDT toiduahela tipus olevates lindudes juba 25 mg/kg kontsentratsiooniga. DDT kasutamise tippaeg oli 1960ndatel aastatel (hinnanguliselt 80 000 t aastas). 1962. aastal avaldas USA merebioloog Rachel Carsoni raamatu “Hääletu kevad” („Silent Spring“), kus ta esitles esmakordselt laiale avalikkusele toksiliste ainete bioloogilise mitmekordistumise ideed DDT näitel. Aastatel 1970–1980 keelustati DDT põllumajanduslik kasutamine enamikus arenenud riikides, kuid mõned maad tarvitavad seda siiani, peamiselt malaariat levitavate sääskede tõrjeks. Kloororgaanilised ühendid on selgroogsetele mõõdukalt toksilised, kusjuures veeorganismidele rohkem kui maismaaloomadele. Mitmed neist on ökoöstrogeensete omadustega, olles närvi- ja endokriinsüsteemi mürgid. Samuti on nad kantserogeensete omadustega.
Fosfororgaanilised insektitsiidid Fosfororgaaniliste ühendite vastu hakati põhjalikumalt huvi tundma Teise maailmasõja ajal, kuna need ained toimivad närvimürkidena (pärsivad elutegevuseks olulise ensüümi atsetüülkoliinesteraasi AChE aktiivsust). Fosfororgaanilised ühendid on lipofiilsete omadustega vedelikud, mida kasutati insektitsiididena, aga ka sõjas närvigaasina (sariin) inimeste vastu. Need ained lagunevad keskkonnas nii keemilisel kui ka bioloogilisel teel ning palju kiiremini kui kloororgaanilised ained. Sellest hoolimata on nad akuutselt toksilised. Mitmeid fosfororgaanilisi ühendeid kasutatakse puu-, aed- ja teraviljade töötlemiseks, koduloomade (lammaste, koerte ja kasside) välisparasiitide ja mõnikord ka siseparasiitide tõrjeks, nakkushaiguste levimise piiramiseks ning kalaparasiitide hävitamiseks kalafarmides. Peamise mõjuna organismidele põhjustavad nad AChE inhibeerimist (neurotoksiin), aga ka osmoregulatsiooni häireid. Inimesel tekib kroonilise mürgituse puhul krooniline väsimus ja lihaste paralüüs.
Karbamaatsed insektitsiidid Karbamaatsed insektitsiidid on võrreldes kloororgaaniliste ja fosfororgaaniliste insektitsiididega palju hiljem välja töötatud ja kasutusele võetud. Samamoodi kui fosfororgaanilised ühendid on ka karbamaadid ensüümi AChE inhibiitorid. Enamasti on nad tahked ained ja kergesti lagundatavad. Neid kasutatakse põllumajanduses ja aianduses putukate ja molluskite tõrjeks. Mõned karbamaadid on välja töötatud spetsiaalselt umbrohtude tõrjeks ja üldjuhul on need loomadele vähemürgised.
Püretroidsed insektitsiidid Kummeli Chrysanthemum cinerariaefolium õites esineb aine nimega püretriin, mille sünteetilised ja toksilisemad analoogid on püretroidid ning mis on juba tõestanud oma kaubanduslikku edu. Need ained lagunevad looduses kiiresti ja kergesti, kuid on loomadele akuutselt toksilised. Püretroidid on vees halvasti lahustuvad tahked ained, mis toimivad organismidele neurotoksiinidena, samamoodi kui DDT. Seondudes setete ja mullaosakestega muutuvad nad püsivamaks. Püretroidide peamine oht seisneb selles, et nad on vette sattunult eriti ohtlikud kaladele.
Klorofenoolid Paljusid klorofenoole peetakse keskkonnaohtlikeks. Nende peamine allikas on heitveed tselluloosi- ja paberikombinaatidest. Nad tekivad siis, kui pleegitamiseks kasutatav kloor ühineb puidumassis olevate fenoolsete komponentidega. Näiteks pentaklorofenooli kasutatakse puiduimmutusvahendina ja see on oluline reoaine. Klorofenoolid on happelised ja vees lahustuvad. Nad on keemiliselt aktiivsed ja suhteliselt vähepüsivad. Neil on komme ühineda ja moodustada ülitoksilisi dioksiine (PCDD) (vaata ka peatükki „Toksiliste ainete toime inimesele”).
Nanoosakesed Nanoosakeste hulka arvatakse orgaanilised või mineraalsed ained, mis on väiksemad kui 100 nm. Nad võivad olla nii loodusliku kui ka antropogeense päritoluga. Paljud nanoosakesed on inimese poolt sünteesitud. Viimaste hulka kuuluvad näiteks: 1) süsinik-nanotorud, 2) fullereenid, 3) metallilised nanoosakesed (hõbe, vask, kuld), 4) metallioksiidide nanoosakesed (titaanoksiid, tsinkoksiid, vaskoksiid), 5) dendromeerid, 6) kvantpunktid. Nanoosakesi toodetakse tänapäeval tööstuslikes mahtudes ja nende tootmine kasvab pidevalt. Tarbekaupades kasutatakse nanoosakestest enim hõbedat, süsinikku ja titaani. Nanoosakeste toksilisuse kohta andmeid napib, kuid uuritutest kõige toksilisemad on nano-ZnO ja nano-Ag. Samuti on väga toksilised fullereenid. Nanoosakesed satuvad organismi enamasti endotsütoosi teel. Kuna endotsütoosi teel jõuavad rakku mitmed olulised ained, nagu näiteks lõhna- ja maitsestiimulained, siis nendega kaasneb ka toksiliste nanoosakeste sattumine rakku.
Joonis 6. Fullereeni (vasakul) ja süsinik-nanotoru struktuurinäidised (Wikipedia)
Radioaktiivsed isotoobid Kõik me oleme pidevalt kosmilise taustradiatsiooni ja looduslike radioaktiivsete isotoopide lagunemise tulemusena tekkiva kiirguse mõju all. Mõned uurijad on arvamisel, et selline taustkiirgus suurendab DNA parandamise mehhanisme. Teised aga ütlevad, et ei ole olemas ohutut radiatsioonitaset. Looduslik radiatsioonitase sõltub suurel määral kohalikust geoloogilisest eripärast. Üks kõige tähtsam looduslik radiatsiooniallikas on gaasiline radoon, mis koguneb halvasti ventileeritud ruumidesse. Selle, kui ohtlik on radioaktiivne isotoop organismile, määravad kolm faktorit: 1) radioaktiivse isotoobi lagunemise iseloom ja intensiivsus, 2) isotoobi poolestusaeg, 3) radioaktiivse elemendi biokeemilised omadused. Mõned radioaktiivsed isotoobid on elusorganismidele eriti ohtlikud, kuna läbivad samu biokeemilisi teid, mida stabiilsed isotoobidki. Näiteks 80% kogu inimkehas olevast joodist paikneb kilpnäärmes. Kui radioaktiivset joodi neelatakse sisse, koguneb see samuti kilpnäärmesse ja võib esile kutsuda selle kasvajaid. On andmeid, et Tšernobõli lähedal elavatel inimestel on kilpnäärme kasvajate esinemissagedus oluliselt kasvanud. Näiteks radioaktiivne Cs-137 läbib organismis samu teid, mida organismile oluline element kaalium. St-90 aga läbib teid, mida läbib kaltsium.
Soovitatav kirjandus: C. H. Walker, S. P. Hopkin, R. M. Sibly, D. P. Peakall (2003). Principles of Ecotoxicology. Second EditionTylor & Francis. 209 lk.
