Tegurid, millest oleneb keemilise aine tervistkahjustav toime inimesele
Üldjuhul oleneb keemilise aine tervistkahjustav (toksiline) toime kolmest tegurist: 1) aine toksilisusest (elutegevust kahjustavast omadusest), 2) toksilise aine kontsentratsioonist (annusest), 3) toime kestusest. Tegelikult oleneb toksilise aine toime inimesele siiski veel ühest väga olulisest tegurist, nimelt konkreetsest inimesest, täpsemalt inimese individuaalsetest omadustest ja iseärasustest. Seega iga konkreetse keemilise koormuse taluvuse astmest. Inimeste mitmekesisust kinnitavad:
- 1) antropoloogiliste näitajate varieeruvus,
- 2) erinevate konstitutsiooni- ja närvisüsteemi tüüpide ja veregruppide olemasolu,
- 3) erinevused naha, silmade, juuste värvuse ja peopesa jooniste osas,
- 4) paljude biokeemiliste näitajate erinevused,
- 5) geneetiline polümorfism jne.
Kui raskete mürgituste puhul ei oma individuaalsed iseärasused kuigi suurt rolli, siis toksiliste ainete tagasihoidlikuma toime korral etendavad organismi individuaalsed omadused suurt tähtsust ja sellest oleneb näiteks, kas mürgistuseelne seisund kujuneb intoksikatsiooniks või mitte. Põhiliselt eristatakse toksilise aine toime vastuseks kolme reaktsioonitüüpi:
- 1) Esimese reaktsioonitüübi puhul ilmnevad tervisehäired kiiresti, tavaliselt juba mõne kuu möödudes. See väljendub enamasti halva enesetunde, rahutuse, unehäirete, peavalude ja teiste närvisüsteemi funktsionaalsete häiretena. Need inimesed praktiliselt ei kohane toimiva mõjuriga ja selle toime jätkumisel tervisehäired süvenevad.
- 2) Teist reaktsioonitüüpi iseloomustab kohanemine olukorraga adaptatsioonimehhanismide käivitumise tulemusena. Kuid ka siin on oma piir – kui toksilise aine kontsentratsioon ja
kokkupuute aeg ammendab organismi kohanemisvõime, hakkavad ilmnema tervisehäired.
- 3) Kolmanda reaktsioonitüübi korral on organism resistentne tervistkahjustava teguri suhtes: organism kas üldse ei reageeri või see jääb normaalsete füsioloogiliste protsesside raamidesse. Niisugust olukorda esineb sageli töötervishoiupraktikas, kus samades tingimustes töötavate inimeste hulgas on neid, kellel kiiresti ilmnevad intoksikatsiooni tunnused, ja neid, kes töötavad pensionieani, ilma et neil oleksid täheldatavad mürgistuse tunnused.
