Arseen (As)
Arseeniühendid satuvad organismi peamiselt tolmu või auru sissehingamisel, vähemal määral allaneelamise tagajärjel. Arseenil on omadus ladestuda juustes, küüntes, luudes, maksas, neerudes, nahas ja vähemal määral ka ajus. Siit võib mürk aeg-ajalt sattuda vereringesse, kutsudes esile intoksikatsiooni retsidiivi. Arseeni kõrvaldatakse organismist peamiselt rooja ja uriiniga. Mürgistuse korral leitakse arseeni ka rinnapiimas. Arseeniühendid pärsivad mitmeid ensüüme, eelkõige pürovaatoksüdaasi aktiivsust. Arseeniühendite toimel tekivad patoloogilised muutused kapillaarides, närvisüsteemis, eeskätt selle perifeerses osas, samuti parenhümatoossetes elundites, põhjustades maksa rasvväärastust, degeneratiivseid muutusi südamelihases, neerudes ja seedeelundites. Arseeniühendite toksilisus on erinev. Näiteks inimesele on arseeni anhüdriidi (arsenaadi) toksiline annus 10–50 mg, surmav annus 60–200 mg. Kui sissehingatavas õhus on arseenvesiniku kontsentratsioon 5000 mg/m³, siis järgneb silmapilkne surm, 750 mg/m³ korral saabub surm poole tunni jooksul. Akuutse arseenimürgistuse korral on esiplaanil iiveldus, oksendamine, pidev kõhulahtisus, üldine nõrkus, sageli tekib äge mao-soolte põletik. Raskekujulist intoksikatsiooni iseloomustab punaliblede lagunemine, maksakoe väärastumine mitmenärvikahjustumus, toksiline ajukahjustumus ja surm saabub hingamiskeskuse halvatuse ja südametegevuse lakkamise tagajärjel. Kroonilist arseenimürgistust iseloomustab mitmenärvipõletik (polüneuriit), kõõlusreflekside alanemine, kesknärvisüsteemi funktsionaalsed häired (peavalu, väsimus, närvilisus, unehäired). Sagedaseks sümptomiks on hambakoe lagunemine. Väljakujunenud kroonilise arseenimürgistuse korral areneb jäsemete osaline halvatus (tetraparees) ühes intensiivse valuga, jäsemete lihaste atroofia koos tundlikkusehäiretega. Küüntele ilmuvad arseenimürgistusele tüüpilised valged jooned. Kroonilise arseenimürgistuse üheks kliiniliseks vormiks on perifeersete veresoonte kahjustus, mille tõttu alajäsemete verevarustus halveneb sedavõrd, et areneb gangreen. Niisugust mürgistuse vormi on diagnoositud arseeniga kokkupuutunud Taivani töölistel ja seda on hakatud nimetama “musta jala haiguseks”. Kui inimene viibib keskkonnas, kus arseeni kontsentratsioon on madal, võib selle toime avalduda vaid hammaste seisundi halvenemise ja arseeni deponeerumisena juustes. On kliinilisi ja epidemioloogilisi andmeid, et arseen on kantserogeensete omadustega, põhjustades eeskätt nahavähki. Kui aga inimene viibib süstemaatiliselt keskkonnas, kus arseeni sisaldus õhus ületab 0,75 mg/m³, on reaalne oht haigestuda kopsuvähki. Arseen võib etendada teatud osa ka vereringeelundite haiguste, diabeedi ja allergia kujunemisel ning kahjustada mõlema soo reproduktiivset funktsiooni. Arseeni väljutamiseks kasutatakse spetsiifilisi antidoote (unitiool, dikantool jt.).
