Asbest
Asbest on kiulise struktuuriga silikaat, mis koosneb polümeriseeritud siliitsiumoksiidi molekulidest. Need moodustavad pikki metalliioonidega (magneesium, raud, kaltsium) seotud kette. Asbesti bioloogilist aktiivsust seostatakse nii kiu füüsikaliste omadustega (kuju, mõõtmed, vastupidavus) kui ka keemilise koostisega (kristaallstruktuur, katioonisisaldus). On teada, et asbest kahjustab rakumembraane ja kudesid, põhjustab muutusi DNAs ja ensüümsüsteemides. Asbestist tingitud kudede kahjustused on osaliselt põhjustatud hapniku vabade radikaalide moodustumisest. Need võivad põhjustada kopsude limaskesta rakkude proliferatsiooni ja DNA mutatsioone.
Asbesti liikidest on kõige enam (94% maailma toodangut) toodetud ja kasutatud krüsotiili (nimetatakse ka valgeks asbestiks) selle kiudude elastsuse, pehmuse ja painduvuse tõttu. Üksikkiud on erakordselt peenikese läbimõõduga – umbes 0,015–0,4 µm – ja seega nähtavad ainult elektronmikroskoobis. Teised asbesti liigid – krokidoliiti (nn sinine asbest), antofüliit ja tremoliit – on hästi vastupidavad hapete ja leeliste toimele. Asbesti paljude väärtuslike omaduste tõttu on seda kasutatud enam kui 3000 tegevusvaldkonnas, sealhulgas ehitus- ja isolatsioonimaterjalide, värvide, eririietuse, elektriseadmete, pidurite, katusematerjali ja palju muu valmistamisel. 1988. aastal toodeti asbesti maailmas 4 357 742 tonni. Seoses asbesti terviseohtlikkusega on selle tootmine ja kasutamine viimastel aastakümnetel oluliselt vähenenud, kuid veel käesoleva sajandi algul toodeti seda mineraali ligemale kaks miljonit tonni aastas.
Asbestitolmu sissehingamise tagajärjel võib kujuneda kopsutolmustustõbi ehk asbestoos. Sel juhul asendub kopsukude järk-järgult sidekoega, mille tulemusena hingamisfunktsioon alaneb ja kudedes kujuneb krooniline hapnikupuudus. Haiguse esimesteks tunnusteks on köha ja õhupuudusetunne. Haiguse süvenemise korral kujuneb kopsu- ja südamepuudulikkus. Veelgi enam on asbesti kasutamist piiranud kopsuvähi ja eriti kopsu- või kõhukelmest sugeneva pahaendelise kasvaja – mesotelioomi – tekkimise oht. Sellegipoolest on asbestist loobumine maailmas toimunud loiult, sest väikese kokkupuute korral ei tarvitse kliinilised sümptomid kujuneda. Tähelepanuväärne on ka järeldus, et risk haigestuda mesotelioomi suureneb oluliselt alles siis, kui asbestikiudude kontsentratsioon kopsukoes ületab 1 miljon kiudu 1cm³ kohta. Tõenäoliselt asbesti kasutamisest täielikult ei loobutagi, sest mitmete tehnoloogiliste protsesside puhul on asbest osutunud kõige efektiivsemaks.
Tervistohustavate omaduste tõttu on Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon siiski kehtestanud direktiive (vastavalt 1987 ja 1991) asbesti kasutamise rangeks piiramiseks. Eesti õigusaktidest on olulised Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 2000. aasta määrus nr 32 ja sotsiaalministri 2. novembri 2000. aasta määrus nr 72, mis juhinduvad Euroopa Liidu sellekohastest direktiividest ja kehtestavad asbestisisalduse piirmääraks töökeskkonna õhus 0,1 kiudu/cm³.
Vaatamata kehtestatud asbesti kasutamise piirangutele on asbesti probleem ka Eestis jätkuvalt aktuaalne, sest aastatel 1950–1990 toodi Eestisse sadu tuhandeid tonne asbesti. Ainuüksi 1993. aastal kasutasid meie ettevõtted 22 000 tonni asbesti. Hinnanguliselt töötas sellel ajal asbestiga kuni 10 000 töölist. Ka tänapäeval on meil kasutuses veel paljud asbestist valmistatud tooted, nagu asbesti sisaldav eterniit katusematerjalina ja asbesti sisaldavad tsementtorud.
Keskkonnahügieeni seisukohalt on oluline võimalikult kiiresti kõrvaldada olmest asbesti sisaldavaid materjale ja asbestiga seotud töödel (nt lammutustöödel) rangelt kinni pidada ülalnimetatud määrustes ettenähtud ohutusnõuetest.
