Tolm ja aerosool
Tolmuks nimetatakse tahke aine väga väikeseid osakesi. Aerosool koosneb gaasist ja selles hõljuvatest vedelatest või tahketest osakestest. Kui osakesed on vedelad, nimetatakse aerosooli uduks, kui tahked, siis suitsuks või tolmuks. Hinnanguliselt on 10% atmosfääris sisaldavast aerosoolist antropogeense päritoluga (tekib näiteks fossiilse kütuse põletamise tagajärjel).
Tolmu ja aerosooli toime inimesele oleneb peamiselt nende füüsikalistest ja keemilistest omadustest, osakeste suurusest ja hingamiselundite (ka seedetrakti) kaudu organismi pääsenud aine hulgast. Osa tolmusid ja aerosoole on inimese kudede suhtes toksilisuse seisukohalt indiferentsed ega toimi organismile toksiliselt, küll aga võivad hingamisteid ärritada mehaaniliselt või koguneda alumistesse hingamisteedesse, põhjustades kopsutolmustustõbe ehk pneumokonioosi. Kõige ohtlikumaks on ränidioksiiditolmu sissehingamisest põhjustatud pneumokonioosi liik – silikoos. Selle haiguse korral tekib kopsukoe sidekoestumine, bronhide põletikuline laienemine ja hingamispuudulikkus, mis viib eluohtliku seisundini. Silikoosi põdeval inimesel kujuneb tavaliselt immuunsüsteemi kahjustus, mistõttu organism muutub vastuvõtlikuks paljude patogeensete mikroorganismide, eriti aga tuberkuloosibakteri suhtes. Paljud tolmud ja aerosoolid pärinevad toksilistest ainetest või on nad oma pinnale adsorbeerinud keskkonnast mingeid toksilisi aineid, mis põhjustavad organismi pääsemise korral ägedat või kroonilist toksilist bronhiiti või mitmesuguse raskusega intoksikatsiooni. Väga oluline on tolmuosakeste suurus, sest see määrab nende käitumist hingamisteedes. Ligemale 90% üle 10 μm läbimõõduga tolmuosakestest peetuvad nina ja kurgu limaskestal, 2,5–10 μm läbimõõduga kübemed jõuavad bronhidesse ja nende harudesse ning vaid need osakesed, mille läbimõõt on alla 2,5 μm, pääsevad alveoolidesse ehk kopsusompudesse.
Tänapäeval on erilise tähelepanu osaliseks saanud tolmu- ja aerosooliosakesed, mille läbimõõt on alla 100 nm ja mida tuntakse nanoosakestena ehk ultrapeente osakestena. Nende iseärasuseks on see, et oma väiksuse tõttu (ühe 10 μm diameetriga osakese mass on ligikaudu sama suur kui ühe miljoni 100 nm läbimõõduga osakeste hulgal) suudavad nad kergesti katta kopsualveoolide pinda ja et nad võivad läbida alveoolide imeõhukest kilet ja pääseda otse vereringesse. Tõenäoliselt on tolmu ja aerosooliga saastunud keskkonnas varemgi leidunud nanoosakesi, kuid seoses nanotehnoloogia kiire arenguga on see muutunud ka aktuaalseks tervishoiuprobleemiks. Näiteks on hakatud valmistama ravimeid, kus toimeaine on peenestatud nanoosakesteni eeldusel, et sel viisil pääseb ravim kiiremini ja vahetult haiguskoldesse ning selle tõttu saadakse paremaid ravitulemusi. Samas pole välistatud ebasoovitavate kõrvalnähtude esinemine, mistõttu mitmed selle probleemiga seonduvad küsimused vajavad põhjalikke uuringuid.
Tavapärane tolm võib põhjustada kroonilist tolmbronhiiti, mis tekib pärast aastaid viibimist tolmuses keskkonnas. Selle tunnusteks on periooditi ägenev köha, haiguse süvenemisel lisandub kehatemperatuuri tõus, nõrkus, röga kogus suureneb ja tüsistusena võib areneda kopsupõletik. Suurtes kogustes sissehingatud tolm võib peetuda kopsudes, põhjustades kopsutolmustustõbe ehk pneumokonioosi, mis bioloogiliselt väheaktiivse tolmu korral võib kulgeda suhteliselt healoomulisena. Etioloogiliste tegurite põhjal klassifitseeritakse pneumokonioose järgmiselt:
1) silikoos (räni tolmust);
2) silikatoosid (siia hulka kuulub asbestoos, talkoos);
3) karbokonioosid (siia kuulub kivisöetolmust põhjustatud antrakoos);
4) metallokonioosid (nt rauatolmust põhjustatud sideroos);
5) segatolmust tingitud pneumokonioosid (nt apatitoos, mida põhjustab apatiiditolm);
6) orgaanilisest tolmust tingitud pneumokonioosid.
Paljud tolmud, sealhulgas arseeni-, asbesti-, tahma-, nikli- ja raudoksiiditolm, on kantserogeense toimega.
