Toksiliste ainetega saastunud keskkonna riskid inimesele
Kui kõneldakse keemiliste ainete toksilisusest ja nende ohtlikkusest inimesele, siis ärgem unustagem, et meie organism koosneb eranditult keemilistest ainetest ja elutegevuse käigus tekib meis hulk keemilisi, sealhulgas toksilisi aineid, ja osa neist pääseb keskkonda saastama. Võib koguni väita, et meie organism on keemiaga sina peal, sellepärast poleks õige arvata, et keemilised ained on inimesele igal juhul ohtlikud. Pigem määrab keemilise aine toksilisust selle bioloogiline toime inimorganismile ja kokkupuute parameetrid – toime intensiivsus ja kestus. Tinglikult saab aineid, mida inimene oma pika evolutsiooniprotsessi käigus on omaks võtnud ja mis on hädavajalikud normaalseks elutegevuseks, eristada nendest, mis toimivad inimorganismile võõrainetena ehk ksenobiootikumidena. Ligemale 25 keemilist elementi, sealhulgas hapnik, vesinik, süsinik, lämmastik, fosfor, raud, magneesium ja väävel, osalevad eri ühenditena elutegevuse protsessides, samal ajal kui plii, kaadmium, elavhõbe, arseen, alumiinium ja mitmed teised ei ole inimesele vajalikud ja toimivad tervist kahjustavalt. Ksenobiootikumi organismi pääsemise korral käivitub tavaliselt häiresüsteem, mille eesmärgiks on võimalikult kiiresti vabaneda võõrainest ja selle metaboliitidest ning taastada homeostaas. Keskkonnatoksikoloogia seisukohalt on oluline eristada kroonilisi ja ägedaid mürgistusi. Viimased tekivad peamiselt tööstusettevõtetes avariide korral või ka õnnetusjuhtumitena olmes. Neid olukordi iseloomustab teatud keemiliste ainete suurte hulkade pääsemine keskkonda. Toksiliselt toimivate kemikaalide suured kontsentratsioonid põhjustavad üldjuhul eluohtlikke olukordi, sageli ka pöördumatuid tervisehäireid või koguni surma. Näiteks Indias Bhopali linnas asuvas pestitsiide valmistavas tehases lõhkes 1984. aastal mahuti, millest eraldus gaasina 42 tonni metüülisotsüanaati. Tagajärjeks oli 8000 inimese äkksurm ja kümnete tuhandete rasked tervisekahjustused. Ägedate mürgistuste sümptomaatika, diagnostika ja ravi on tänapäeval suhteliselt hästi teada, sest taolisi olukordi on läbi aegade ikka ette tulnud, eriti keemiatööstustes, kaevandustes ja pestitsiidide suurte koguste kasutamise korral põllumajanduses. Nendel juhtudel on meditsiini peamiseks probleemiks olnud õnnetusjuhtumite ootamatus ja sageli ka kannatanute suur arv. Tänapäeva keskkonnatoksikoloogia seisukohalt tuleb aga esmatähtsaks pidada paljude keemiliste ainete väikeste kontsentratsioonide identifitseerimist ning nende toimest põhjustatud tervisehäirete ja krooniliste mürgistuste selgitamist, sest just niisuguse saastetaseme keskkonnas elavad ja töötavad sajad miljonid inimesed.
