Elavhõbe
Elavhõbe (hydrargyrum – Hg) on tavalistes tingimustes vedel metall (sulamistemperatuur 38,87ºC). Elavhõbeda erikaal on 13,55, kuuludes seega raskmetallide hulka. Elavhõbedaaur on õhust 7 korda raskem, saastades peamiselt alumisi õhukihte.
Loodusliku emissiooni – peamiselt vulkaanilise tegevuse ja merevee aurumise – tagajärjel pääseb atmosfääri 3000–6000 tonni elavhõbedat aastas. Umbes sama palju satub keskkonda inimtegevuse tõttu, sest elavhõbedat kasutatakse mitmesuguste mõõteriistade komponendina, elektrotehnikas, laboratooriumides ja stomatoloogias. Elavhõbedat kasutatakse paljude keemiliste ühendite, sealhulgas taimekaitsevahendite tootmiseks. Paljud neist on eriti toksilised. Näiteks möödunud sajandi teisel poolel kasutati suures ulatuses metüülelavhõbedat sisaldavat fungitsiidi, mis põhjustas tuhandete inimeste surma. Tuntud on ka Minimata (Jaapan) lahe vee mürgitamine keemiatehase poolt, kus plastmassi tootmiseks katalüsaatorina kasutatud anorgaanilise elavhõbedaühendite jääke heideti lahte. Anaeroobsete bakterite toimel muutusid need erakordselt toksiliseks ja teratogeenseks elavhõbedaalküülühendiks. Kuna need ained lülitusid vees toimuvasse bioloogilisse ringlusesse ning lõpuks ka kaladesse, siis tagajärjeks oli sadade inimeste rasked mürgistused ja surm ning kümnete last arenguhäiretega sündimine.
Linnade atmosfääris võib elavhõbeda tase küündida 2 ng/m³, joogivees jääb see tavaliselt alla 25 ng/l. Elavhõbedal nagu teistelgi raskmetallidel on omadus ladestuda riietusesemetes, juustes, habemes, nahas. Elavhõbe pääseb organismi peamiselt hingamisteede kaudu. Kopsude kaudu verre sattunud elavhõbe võib organismis kaua tsirkuleerida ja moodustada mitmetes elundites depoosid. Osa elavhõbedast ühineb koevalkudega, eelkõige sulfhüdrüülrühmadega. Maksa, neerudesse, põrna, ajju ja teistesse elunditesse kumuleerunud elavhõbe võib aeg-ajalt uuesti verre sattuda. Allaneelamise korral absorbeerub seedetraktis vaid 0,01% sinna sattunud elavhõbedast. Elavhõbe eritub organismist peamiselt neerude (50% organismi pääsenud elavhõbedast) ja soolte (eelkõige jämesoole), vähemal määral higi, sülje ning naha kaudu.
Äge elavhõbedamürgistus tekib elavhõbeda auru erakordselt suure hulga sissehingamise tagajärjel. Selle tunnusteks on metalli maitse, peavalu, halb enesetunne, palavik, iiveldus, oksendamine, verine kõhulahtisus. Kõrge elavhõbeda kontsentratsiooni korral (1–3 mg/m³) võib areneda eluohtlik kopsuturse. Elavhõbedasoolade allaneelamine võib esile kutsuda eluohtlikku seedetrakti ja neerude nekroosi.
Krooniline elavhõbedamürgistus areneb aeglaselt ja avaldub alul väheste tunnustega. Mürgistuse algstaadiumi iseloomustab vaid emotsionaalne labiilsus, kõrgenenud ärritavus, tähelepanu nõrgenemine ja töövõime langus, unehäired (öine uni muutub pealiskaudseks ja katkendlikuks, öösel võib olla unetus, päeval aga unisus). Enamikul juhtudel täheldatakse mälu nõrgenemist, isu langust ja tuima peavalu. Elavhõbedamürgistuse niisugust algavat staadiumi, kus kliinilises pildis esineb vaid funktsionaalse iseloomuga häireid, nimetatakse mikromerkurialismiks. Niisugune seisund võib mitmete uurijate hinnangul tekkida, kui elavhõbeda kontsentratsioon õhus jääb 50–60 mkg/m³ piiridesse.
Mürgistuse progresseerumisel kõik sümptomid – nii subjektiivsed kui ka objektiivsed – süvenevad. Üheks esimeseks tunnuseks, mis viitab funktsionaalsete häirete ülekasvamisele orgaanilisteks, on intensiivse treemori tekkimine kätes. Käekiri muutub järk-järgult mitteloetavaks ja kõne raskesti arusaadavaks. Areneb raske ajukahjustus.
