Toksikantide migratsioon, püsivus ja bioakumulatsioon organismis
Võõrained liiguvad organismis peamiselt vereringe kaudu, lümfiga transport on ebaoluline. Kõige suurem hulk verd läbib maksa, neerusid, aju ja nahka. Rasvkudedesse ja luudesse sattub toksikante verevarustuse tõttu hoopis vähem. Aine jaotumise seisukohalt on olulise tähtsusega biomembraanide omadused ja ainete seondumine kehavedelikes.
Organismi sisenenud võõrainete toksiliste toimete seisukohalt on aga suure tähtsusega selle aine poolestusaeg ehk pool-lagunemisaeg – aeg, mille jooksul pool organismi sisenenud aine kogusest kas lagundatakse, metaboliseeritakse või eritatakse.
Pika poolestusajaga ained, mille eritumine organismist ei toimu efektiivselt, võivad teatud kudedes bioakumuleeruda. Bioakumulatsiooni täheldatakse kõige enam rasvkoes, samuti luudes, maksa- või neerukoes. Bioakumulatsioon on seega tingitud aine lipofiilsusest ning aeglasest lagunemiskiirusest. Toksiliste ühendite bioakumulatsioon organismi eri kudedes võib kaasa tuua toksilisi toimeid, mis avalduvad pikema aja vältel. Bioakumuleeruvatel ainetel puudub akuutne toksiline toime, pigem on tagajärjeks krooniline toksikatsioon. Bioakumuleerunud toksikandi toime võib avalduda pikema aja möödumisel, tavaliselt siis, kui organismis toimuvad protsessid, mis selle aine kudedes ladestumist häirivad. Kui bioakumuleerunud aine, mis ladestumise kohas toksilist toimet ei avaldanud, hakkab vereringe kaudu liikuma teistesse organitesse, võivad sellega kaasneda toksilised toimed, mille algpõhjustele (kokkupuude kemikaaliga) jälile saamine võib olla väga keerukas. Organismides on ka kaitsebarjääre, mis takistavad võõrainete sattumist kõige olulisemate organiteni (nt aju), kuid need barjäärid ei ole selles mõtte absoluutsed, et teatud ained suudavad ka neid läbida, muutes toksikandi sisenemise, imendumise ja jaotumise ikkagi võimalikuks
