Fosfororgaanilised preparaadid on väga kõrge bioaktiivsusega ained. Nad pärsivad koliinesteraasi aktiivsust, mille tulemusena närvirakkude impulsse vahendavatesse puuteosadesse (sünapsidesse) koguneb ülemäärane kogus atsetüükoliini, mis blokeerib närviimpulsside edasikandmist ja sel viisil tekitab tõsiseid häireid närvisüsteemi talituses. Fosfororgaaniliste ühendite subtoksiliste annuste sagedane sattumine organismi viib koliinesteraasi aktiivsust järjest madalamale. Selles mõttes võib neid pidada tinglikult kumulatiivse omadusega mürkideks, ehkki nad ise kaovad organismist suhteliselt kiiresti. Koliinesteraasi aktiivsus taastub inimesel keskmiselt 1% võrra päevas, kusjuures see ei toimu mitte pärsitud ensüümi reaktiveerumise, vaid koliinesteraasi uute molekulide sünteesi tulemusena. Fosfororgaanilised ühendid satuvad organismi hingamisteede ja seedekulgla kaudu, samuti läbi naha. Nad lahustuvad hästi rasvades ja lipiidides, mis soodustabki nende imendumist läbi naha ja nende kontsentreerumist lipiididerikastesse kudedesse, eriti närvikoesse. Ägeda mürgistuse tunnusteks on iiveldus, oksendamine, hoovalud kõhus, suurenenud higi- ja süljeeritus, peavalu, peapööritus, unetus, kõnelemis- ja nägemishäired. Kergemate mürgistusjuhtude korral hakkab üldseisund 3–4 päeva pärast järk-järgult paranema. Raskekujulist mürgistust iseloomustab teadvusetus, krambid, hingamishäired, südametegevuse puudulikus ja komatoosne seisund, millele võib järgneda surm. Krooniline mürgistus avaldub peavalu, peapöörituse, mälu nõrgenemise ja väsimustundena.
