Orgaanilised lahustid, halogeensüsivesinikud
Orgaaniliste lahustite nomenklatuur on mitmekesine. Enamkasutatavateks on metüülbenseen (tolueen), dimetüülbenseen (ksüleen), atsetoon, butanool, etüülatsetaat, butüülatsetaat ja mitmed halogeensüsivesinikud, nagu diklooroetaan, triklooroetaan, süsiniktetrakloriid ja paljud teised. Kuigi nimetatud lahustid erinevad keemilise koostise ja mõnede omaduste poolest, on nende toimemehhanism inimese organismile üldjoontes sarnane. Lahusti toksilisus sõltub konkreetse aine füüsikalis-keemilistest omadustest, eriti selle lahustuvusest lipiidides ja vees. Lahusti on seda toksilisem, mida kõrgem on lipiididega ühinemise koefitsient, mis korreleerub aine neurotroopse, eelõige narkootilise toimega. Näiteks atsetooni ja etanooli puhul on see koefitsient vastavalt 0,2 ja 2,5. Tugeva toksilise toimega benseenil võrdub see 300–350-ga. Lahustitest põhjustatud mürgistustele on iseloomulik kolme staadiumi läbimine:
- esimese staadiumis on esiplaanil narkootiline toime, sellele järgneb
- lühiajaline heaolu faas ning seejärel vallandub
- intoksikatsiooni faas, mida põhjustavad toksilise aine metaboliidid.
Teatavasti etanooli liigtarvitamisest põhjustatud mürgistus ei teki vahetult etanoolist, vaid selle metaboliidist – atseetaldehüüdist –, mis ongi intoksikatsiooni otseseks põhjustajaks. Metanooli mürgistuse raskus tuleneb selle metaboliidi – formaldehüüdi – suurest toksilisusest. Orgaanilised lahustid pääsevad organismi peamiselt aurude sissehingamise teel, mõned lahustid (tolueen, ksüleen jt) imenduvad ka läbi naha. Osa organismi pääsenud lahusteid eraldub kopsude kaudu muutmatul kujul, kuid suuremalt jaolt nad transformeeruvad ning elimineeruvad organismist uriiniga hoopi teistsuguste ühenditena. Näiteks tolueeni mürgistuse korral suureneb tugevasti hipuurhappe kontsentratsioon uriinis. Ägedat mürgistust iseloomustab joobeseisund, üldine nõrkus, peavalu, iiveldus, silmade ja ülemiste hingamisteede ärritusnähud. Raske mürgistuse korral langeb järsult vererõhk, tekivad hingamishäired, teadvusetus ja krambid. Kannatanu tuleb viivitamatu esmaabi korras kanda värske õhu kätte, vabastada määrdunud riietusesemetest, anda rahu ja kutsuda kiirabi. Kroonilise mürgistuse korral tulevad esiplaanile närvisüsteemi funktsionaalsed häired: joobumustunne, unehäired, kõrgenenud erutuvus, närvisüsteemi labiilsus jms. Lahustite toimele on iseloomulik ka maksa talitushäired, mis lahustite toime süvenemise korral viib toksilise maksakahjustuseni. Siinjuures tuleb silmas pidada, et just mõned halogeenorgaanilised kemikaalid, nagu tetrakloorsüsinik, diklooretaan ja tetraklooretaan, on tugeva hepatotoksilise toimega. Sagedased on ka naha- ja limaskestakahjustused nahapõletiku, ekseemi, hingamisteede ja silmade ärritusnähtude kujul.
