Plii ehk seatina
Plii (plumbum Pb) on painduv ja kergesti (327°C) sulav metall. Ta on vastupidav leelistele ja orgaanilistele hapetele ning oluline koostisosa mitmesugustes metallisulamites. Plii toksilisuse tõttu on selle kasutusala järk-järgult ahenenud, kuid see metall on ka tänapäeval keskkonna saastajana arvestatav. Plii on polütroopse toimega toksiline metall. Juba 1 mg plii sissehingamine päevas 2–3 kuu vältel võib põhjustada pliimürgistust. Kondenseerudes muutub pliiaur peeneks aerosooliks, mis satub organismi hingamisteede kaudu või allaneelamise tagajärjel. Plii toksiline toime on tingitud peamiselt sellest, et ta seob endaga mitmesuguste ensüümide ja valkude aktiivseid rühmi, vallandades sel viisil häireid vereloomeelundites, parenhüümsetes elundites (eelkõige maksas) ja eriti närvisüsteemis. Iseäranis oluliseks peetakse pliimürgistuse patogeneesis plii toimet sulfhüdrüülrühma sisaldavatesse valkudesse, sest need etendavad esmajärgulist osa närvisüsteemi ainevahetusprotsessis. Plii põhjustab häireid ka süsivesikute, rasvade ja mineraalide ainevahetuses ning alandab C- ja B1- vitamiini sisaldust veres. Plii kahjustab generatiivseid elundeid: põhjustab menstruatsioonitsüklihäireid, rasedustoksikoosi, patoloogilisi sünnitusi, lühendab laktatsiooniperioodi, tekitab impotentsust. Olulisi häireid on leitud immunoloogiliste näitajate osas: alaneb leukotsüütide fagotsütoosi- ja seerumi bakteritsiidne võime ning väheneb antikehade arv. Plii võib põhjustada organismi sensibiliseerumist. Pliil on omadus deponeeruda luudes, vähemal määral teistes kudedes. Ladestunud plii on praktiliselt kahjutu, kuid võib teatud tingimustel (nt luumurru korral) luukoest vabaneda ja sattuda vereringesse. Klassikalised pliimürgistuse tunnused on naha kahvatu, kollakashall jume (pliikoloriit), krambitaolised valud kõhus (pliikoolikud), kehvveresus, teatud vererakkude (basofiilse teralisusega erütrotsüütide ja retikulotsüütide) arvu suurenemine, sinakashall viirg igemetel (pliiviirg), ebatavaliselt kõrge plii sisaldus uriinis. Lisaks sellele võib plii rängalt kahjustada maksatalitust ja põhjustada jäsemete halvatusi. Niisuguseid raskeid mürgistusi esineb tänapäeval vaid erandjuhtudena. Kerged pliimürgistused avalduvad eelkõige kesk- ja vegetatiivse närvisüsteemi funktsionaalsete häiretena (peavalu, väsimus, unehäired, kõrgenenud erutuvus jne). Vahel esineb isutus, halb maitse suus, iiveldus. Esineb kergekujuline kehvveresus. Kuna kerget pliimürgistust iseloomustavad mittespetsiifilised tunnused, omavad pliitoime selgitamisel esmatähtsust laboratoorsed uuringud. Väga informatiivseks on osutunud porfüriinide ainevahetuse näitajate, eriti δ-aminolevuliinhappe (δ-ALA) määramine uriinis ja δ-ALA-dehüdraasi määramine erütrotsüütides. Väga tundlikuks plii toime suhtes on osutunud ka mitmed närvisüsteemi funktsionaalsed näitajad, mida uuritakse psühhomeetriliste meetoditega. Näiteks pikeneb sensomotoorne reaktsiooniaeg, alaneb mälu indeks Luria testi järgi ja tähelepanu maht mõõdetuna Krepelini arvutustestiga. Pliimürgistust saab tänapäeval edukalt ravida kompleksoonide rühma kuuluvate preparaatidega, millest kõige tuntum on etüleendiamintetraäädikhappe kaltsiumdinaatriumsool. Kergemate pliimürgistuste raviks kasutatakse ka muid preparaate plii elimineerimiseks ja üldseisundi tugevdamiseks. Plii saaste potentsiaalseteks allikateks on linnatänavate tolm ja kokkupuude pliid sisaldavate esemetega (nt pliiakumulaatoriga, pliiglasuuriga nõud, jootmistööd). Plii võimaliku tervistkahjustava toime vältimiseks on soovitav pliiga kokkupuutumise korral täita kõiki ettenähtud ohutusnõudeid. Oluline on järgida ka kõiki isikliku hügieeni tavasid: pesta koju jõudes ja enne söömist käsi, süstemaatiliselt pesta hambaid, kanda hoolt riietusesemete ja eluruumide puhtuse eest. Tähtis on tervislik toitumine, kusjuures tuleb silmas pidada, et organism saaks piisavalt C- ja B-rühma vitamiine, sest nad on pliimürgistuse profülaktika seisukohalt vajalikud.
